Veebruarikuu Jalka kaanelugu vaatleb Flora ja Levadia vastasseisu
01.02.2010
Mida me teame Florast ja Levadiast? Nad on taasiseseisvunud Eesti kaks edukaimat klubi. Tõsi! Värvid on samad. Kah õige! Tegemist on igipõliste rivaalidega, verega kinnitatud põhimõttelise vastasseisu ja armutute konkurentidega. autor Lennart Komp
Viimase kümnendi jooksul siinse vutimaastiku kvintessentsiks kujunenud Flora ja Levadia vastandumise põhimõttelisus on kasvanud alguspäevade rahvuslikust impulsist kõrgemaks ka tulemustest, olles eeskätt kahe olemuslikult erineva filosoofia duell. Teisalt on lähimineviku sapised ütlemised andnud teed igapäevapragmaatikale, mis ei ole siiski lämmatanud emotsioone.
Lühidalt on Flora kandnud endas eestimeelse jalgpallikultuuri laiendamise ja hoidmise missiooni, olles toonud vutikaardile n-ö äärealad Kuressaarest Elva ja Rakverest Valgani. Kahe kümnendi jooksul on Flora süsteemi klubides õpetust saanud ilmselt kümned tuhanded noored.
Samas kui Levadia on eneseotsingute tulemusena leidnud parimaks teeks keskenduda (ka Euroopas) konkurentsivõimelisele esindusmeeskonnale, mille teenimiseks töötab kogu ülejäänud klubi struktuur.
Üle kahekümne aasta Viljandi jalgpalli toetanud esteet Alvar Loog on näinud mõlemat suurt rivaali nii heas kui ka halvas.
Kaks maailmavaadet
“Flora teene on suuresti rahvuslikkuse alusel komplekteeritud rahvuskoondis aastatel, mil meie pallurid veel piiri taga eriti ei mänginud ning Flora oli koondise baasklubiks,” lausus Loog. “Tingimustes, kus poolkohustusliku integratsiooni varjus toimub paljudes Euroopa riikides samal ajal põlisrahva hiiliv...
edasi loe juba veebruarikuu ajakirjast JALKA
